Minust

MINUST

Järgnevas tekstis kirjeldan lühidalt oma teekonda, mis on olnud meeletult värvikirev ja kogemusi täis.

2013.aastal lõpetasin Tartu Kutsehariduskeskuses (VOCO) koka eriala, peale mida viisid tuuled mind Tallinna restorani “Leib Resto ja Aed” (Restoran LEE). Esimeseks töökohaks polnud see sugugi kerge, kuid ehitasin seal endale väga tugeva vundamendi, mille peale ehitan siiani iga kuu uusi kogemusi ja teadmisi.

Järgneva nelja aastaga töötasin mitmes Tartu ja Tallinna restoranis ning läbisin ka Eesti kaitseväe.

2017 algas minu peakoka teekond Tartus, mis kestis 2019. aastani, peale mida tulin ära palgatöölt,et hakata ehitama ülesse enda ettevõtet.

Tegelikult juba aasta varem hakkasime me sõbraga hobikorras marineerima lihasid ja pakkuma šašlõkki. Sel aastal sündis ka mu esimene laps ning motivatsioon oli suur.

Kuna esimene hooaeg oli edukas tekkiski mõte hakata ise enda aja peremeheks.

image

Alustasin saunaruumist, kus mullivanni asemele kerkisid külmikud ja sauna eesruum sai täidetud roostevabade tööpindadega. Saunast sai kuivaineladu. Kuna tutvusring oli suur ja tehes head asja läks jutt heast lihast kohe liikvele ja ei möödunudki kaua aega, kui hakkasid tulema esimesed ürituste pakkumised.

See oli raske aeg, proovisime igasuguseid variante: marineerisime lihasid, käisime tööstusrajoonides päevapraade pakkumas ja vurasime järelhaagisega (kus oli kogu meie väliköök) mööda Eestit ringi jpm. Nii siis 2 aastat jutti teenides rohkem kui poole vähem võrreldes palgatööga. Aeg, mida sai panustatud oli veel suurem, aga ometigi silmad särasid ja süda oli õnnelik.

2019 aasta lõpus hakkasin ma endas edasi arendama pagaripoolt ja käisin viie nädalasel praktikal Taanis, Copenhaagenis kohas nimega Hart Bageri. Seal sain külge tõelise küpsetamispisiku, mida olen pidevalt edasi arendanud.

Ei möödunud kaua, kui oma asja saunas tehes lisasime juurde ka küpsetamise poole. Pakkusime oma tooteid Tartu kohvikutele ja ei läinudki kaua aega, kui tuli pakkumine ja tekkis võimalus avada päris oma kohvik.

2021 lõime kolme peale kohviku “Kohvik JÄLG”. Mina hakkasin vastutama pagari poole eest. Sõbrad köögi, teeninduse ja barista poole eest. Saime olla avatud kõigest 4 päeva, kui algas koroona ja piirangud panid meid väga raskesse seisu.

Peale aastat tegutsemist olime sunnitud kohviku sulgema. Peale nelja tegutsemisaastat ja iga kuu keskmiselt 300tundi panustades oli see väga raske otsus. 4 aastat sai elatud miinimumpalgaga palgapäevast palgapäevani- kas see ongi ettevõtlus? TUNDUS NII.

MIS EDASI? Nagu ütlevad targemad, tähtis pole see kui valusalt kukud, vaid kui kiiresti suudad sa püsti tulla. Kui sulgub üks uks, avaneb järgmine. Ja nii mul juhtuski nagu taeva kingitus minu karjääri kõige raskemal hetkel ulatas mulle abikäe Ylicool Catering, kes pakkus kasutada nende ruume ja seadmeid ning aitas mul jälle jalad alla saada.

Kuna olin vahest abis käinud ka väga heal tuttaval, kes kokkas seal, kuhu kutsuti, oli pilt selge.

Nii ma siis hakkasingi käima süüa tegemas kodudes või seal kuhu kutsuti. Sai tehtud üks avalik postitus ja asi hakkas tutvusringkonnast tuure koguma.

2022 aprilli lõpp oli mul esimene üritus ja tänaseks on eraüritusi olnud pea 100 ringis. Vahepealse aja jooksul õnnestus lähemalt tutvuda ka Viljandiga, kus oli rõõm 7kuud täita peakoka rolli.

Brunchid, käigulised elamusõhtusöögid, suvepäevad, tüdrukuteõhtud, poissmeestepeod, pulmad, sünnipäevad, muud tähtpäevad, avalikud üritused, koolitused ja ühiskokkamised.

Kuna mul on omad põhimõtted, siis on ka palju asju, mida ma pole nõus tegema .

Tänu minu toimetusele on mind ülesse leidnud  Lenna ja Lauri kellega koos avame juba peatselt ka Setomaale- Obinitsasse uue restorani.